LEPORELLOD JA LUIGESULEDA


Luule Maar ja Kiira-Marianne Kadarik avasid näituse „2 korda 70”
Tallinna Keskraamatukogu, 5. kuni 27. veebruar 2009

Tallinna keskraamatukogu kõrge lae ja hollandliku kahhelpõrandaga näitusesaalis sai veebruarikuus näha kahe nahakunstniku,  Luule Maari ja Kiira-Marianne Kadariku loomingut. Nende ühisnäitus tiitliga „2 korda 70” oligi seotud mõlema kunstniku väärika juubeliga. Mõlemad kunstnikud on esinenud paljudel rahvusvahelistel konkurssnäitustel, sh Tallinnas 2000 ja 2005 toimunud köitekunsti suurnäitustel „Scripta manent”.

Näitusesaali seinu ehtisid K. M. Kadariku siidimaalid, õhutades luuleköidetega seotud unistavaid meeleolusid. Ruumi aktsendiks olid aga Luule Maari punased ja sini-pruun-valged leporellod (akordionköited). Lõõtsana lahtitõmmatav raamat vallutab vitriini ja avab oma sisemuse, kuid mahub kokkupanduna ka kombekalt riiulisse. Ažuurse nahkköite „Maailma parim asi”  (2005. aasta Tallinna rahvusvahelisel köitenäitusel „Scripta manent II” etteantud teema) lehtedelt paistvad lapsejoonistused rõhutavad kunstniku loovust, mängu ja katsetuse elemente. Tegelikult valdab Luule Maar naha- ja köitekunsti reegleid ning tehnikaid väga hästi. Restauraatorina on ta päästnud paljusid lagunevaid köiteid, ka näiteks Eduard Taska sõdadevahelise ajajärgu klassikalisi teoseid.

Peaaegu iga L. Maari autoriköide on erinevas tehnikas, rõhutades unikaalsust. Näiteks nn pikapisteline köide jätab raamatu selja konstruktsiooni avatuks. Doris Kareva ning Jaan Kaplinski luulekogud, mille poognate köitmine oli aastal 2000 „Scripta manent I” ülesandeks, on Luule Maar siiami kaksikutena kokku köitnud. 2009. aasta hall-must-punased volditud köited on pigem värvilistest paberitest kunstiobjektid. Kui aga sellised vallatused mahtude, värvide ja materjalidega iseloomustavad eesti nahakunsti peasuunitlust, siis L. Maar tõestab oma eksimatut diskreetsust ka klassikalises laadis köitekunstnikuna. Kasutades paberi marmoreerimist, naha (raamatu nurkades), kalinguri ja kuldamise (seljal) nappi lisamist loob ta idamaiselt eksootilise mõjuga ökonoomseid paberköiteid. Need on küll säästlikud, kuid mitte odavad, sest neid vääristab vastupidavus ning kordumatuse võluga marmoreering. 

Kiira-Marianne Kadariku saalipool mõjus hoopiski tasakaalukamalt, vastates ettekujutusele traditsioonilisest eesti nahakunstist ja andes ka väikese ekskursi selle ajalukku. Pruunides-hallides-punastes toonides köidete valik ulatus aastasse 1966. Esitletud karbid ja köiteid 1980. aastaist meenutavad tolleaegset esteetilist normi: reljeefne, ümardatud vormidega voolitehnikas vutlar varjas ja peitis oma sisemust. Pika kunstnikukarjääri jooksul on K. M. Kadarik edukalt osa võtnud paljudest näitustest Itaalias ning Prantsusmaal, samuti Tallinnas toimunud köitekunsti suurnäitustest „Scripta manent”. Mitmete uuemate köidete puhul on kunstnik rakendanud eksootilisi materjale (luigesuled). Ilmselt Egiptuse reisilt kaasa toodud papüürus õilistab oma pehme säraga veelgi enam hinnalisi täisnahkköiteid.

Raamaturiiulite kadumisega kaasaegsest korterist on võib-olla vähenenud vajadus tarbeköite järele, nahka kasutatakse hoopis teistel eesmärkidel – isegi põrandakatteks. Ent unikaalne köide, köitekunst on asjatundja silmis, vastupidi, ilmselt veelgi kindlustanud oma positsioone. Kunstniku loovus ja mängulust nõuavad selle kunstiala puhul lisaks palju teadmisi ja oskusi.


Anne Untera

< tagasi