NÄITUSEST FESTIVALIKS. Logiraamatute suvi Raegaleriis
Pille Kivihall


Mõte teha suvises Kuressaares merepäevade õhustikus näitus logiraamatutest, saabus soome kunstnikelt. Kõik algas vaiksest mõttevirvendusest, mis paar aastat tagasi üle lahe hingus, et kas ja kes on need mõned, kes eesti poolelt  tahaks või osaleks. Aga lõpuks vedas üsna tormiseks. Austraaliani välja.

Vaatan seda näitust – nagu oleks loodus tuppa voolanud. Ruum on logiraamatuid tihedalt täis valgunud. Näitusest on kena suvefestival kujunenud, suur soe pidu.  Osalejaid kunstnikke üle veerand saja ning tehtud töid ligi pool sada.

Saarlaste poolne jõuline osavõtt annab tunnistust  tugevast sõpruskonnast, kus õpetajad ja õpilased kõrvuti ühist asja ajavad. Esindatud on nii Kuressaare Kunstikooli kui ka Kuressaare Ametikooli seeniorite ning juuniorite tööd. Köitmise ning nahatööd just siin saarel  tuntakse ja õpetatakse.
Aga osatakse ka Austraalias, palju kaugema saare peal. See segane lugu, kuidas Saaremaa Pireti vägev  hõige Austraaliani kaikus, jäägu jutustajate pajatada, laulikute kajada, aga kohale too raamat sealt kaugelt triivis ning  välja sai ta pandud kõige muu hea keskele. Suur tänu Piret Männale korraldamast.

Soome poolt pidi tulema merd mööda viis tegijat - kunstnikku ja kohale nemad tulid, näituse nemad ära tegid. Kogu kunstnikuraamatu armastuse on nad oma logiraamatutesse peitnud, oma parima sellesse heitnud. Toredad  tõsised tööd, head materjalid, oma ala meistrid. Kes ei usu, peab vaatama oma silmaga.

Eraldi peaks märkima poolmuhulast Aime jürjot, kes on selle näituse üks võti ehk sama oluline kui Saaremaale Muhumaa, mis nagu nabanööripidi on suurema külge rippuma määratud. Kes on Aime Jürjo kauneid raamatuskulptuure näinud, see on kunstirada pidi käinud.  Aga kes on Aime Jürjot näinud, see on kanget eesti naist näinud.  Selle üle kaheksakümne aastase hapra naise esimene küsimus näitusesaali astudes oli: „Millised poodiumid võiks paika tõsta?“.

Näituse ülespanemisega kaasnes paar päeva tavapärast segadust –toimetamist  nagu alati, aga igat mõnusat tegemist saadab tavaliselt ka oma lugu. Siin see on.  Soomlased otsustasid keset seda värvimise, tassimise ja  riputamise segadust hakata kokku koguma tööde ning autorite nimesid. Ühe saarlasest kunstniku töö koosnes kahest objektist, aga nimi oli olemas ainult ühel neist, ilus nimi - Armastusega.  Kunstnikku me kohe kätte ei saanud ja tuli otsustada kiiresti, mis teisele sildile kirja saab.  Soomlanna Tea vaatas mulle rangelt otsa, pidin midagi ütlema: „Las ta siis olla Armastusega I (ehk Armastusega Üks) ja Armastusega II (ehk Armastusega Kaks).“  Tea läks taharuumi ning välja tuli läbi soome keele kaks kaunist eestikeelset pealkirja: Armastusega üksi ja Armastusega kaksi. Kes ikka veel ei usu, mingu vaatama.
Lisan veel  kunstnike-osalejate nimed, ehk on mõni neist juba armsaks saanud või tuleb tuttav ette. Kuressaare Kunstikoolist Aili Allas, Hendrik Aksalu, Piret Metsamäe, Siiri Sünd ning nende õpetaja Piret Männa. Kuressaare Ametikoolist Kadri Kreitsmann, Elen Labo, Triin Ligi, Kaia Püüding, Piret Raamat, Dzhuliita Tang ning nende õpetajad Leelo Leesi, Liis Elmi. Saarelt veel Ülle Allik, Reet Krevel ning Muhust Aime Jürjo, suurelt saarelt Austraaliast Edith Csontos, Soomest Sanna ja Tuuli Autio, Tea Itkonen, Leena Kultanen, Anitta Ruotsalainen, Anne Räisanen, mandrilt Agne Kuusing-Soome, Tiina Piisang ning näituse ülespanija Pille Kivihall.

< tagasi