AINO LEHIS, EESTI NAHAKUNSTI LENDLEV SABATÄHT


Reedel, 29. augustil avas Nõmmel Kristjan Raua muuseumis oma väikese, ent tihedakoelise nahakunstinäituse äsja kaheksakümneseks saanud Aino Lehis. Et muuseum enam aktiivselt ei tööta, pole tööd kahjuks laiemale publikule igapäevaselt vaadatavad ja sealne näitus on üleval vaid mõned päevad. Põline nõmmekas Aino Lehis käib oma loomingut naabertänavast ise sõpradele ja kolleegidele näitamas, võttes ühtlasi vastu juubeliõnnesoove.
Sügislilled süles oma nahatööde ees seistes koos akvarellistist abikaasa, peatselt 97-seks saava Enno Lehisega mõjusid mõlemad nagu teispool aega ja ruumi, peaaegu et ebamaised, läbinisti loomingulised ja tajutavalt õnnelikud.

Minu jaoks on Aino Lehis  olnud alati pisut kõrval- või eraldiseisev meie nahakunstiseenioride väärikast reast. Olles töötanud kolmkümmend kolm aastat kompositsiooniõppejõuna kunstiinstituudis, ei muutunud ta kunagi koormavalt soliidseks, vaid püsis pigem tütarlapselikult libliklik, vähest keelav, paljut soosiv ja takkaõhutav, justkui väljaspool nõukogulikku realismi. Ka edaspidises või koolivälises kunstielus - alati kohal, aga ei kunagi esirinnas, ikka uudishimulik, soojades toonides nagu tema taiesedki. Sõbralik ja vaikse heleda häälega, ei tähtis ega agressiivne, justkui porgandikarva sabatäht, aga mitte kiirelt ja kõrgelt läbi taeva vihisev, vaid väheke otsiv ja ekslev või jalutlev-meelisklev, elult inspiratsiooni justkui kuldset nestet ammutav.

Nii, mängeldes, iga asi meelega eri kõrgusel, riputas ta sõprade abil üles ka oma sünnipäevanäituse, mille tööd on valminud viimase kahekümne aasta vältel ja pärinevad kunstniku kodusest kogust. Nagu erialaliit just parasjagu teema välja pakkus, nii need tööd ka sündisid, seletas Aino Lehis näituse avamisel. Nii on tema näitus ka ühenaiseläbilõige nahakunstnike liidu viimaste aegade tegemistest. Kandvaiks on siin taimparknahast voolitehnikas valgete sisudega päevaraamatud. Ei mäletanudki, kui tundlikud ja mitmekesised need tihedalt läbi komponeeritud kaaned on! Aino Lehis ütleb ise, et on alati enne töö alustamist joonistanud must-valge kavandi, mis tegevuse käigus tavaliselt muutub ja täieneb. Mõni töö jääb poolikuna uut inspitartsioonivoogu ootama pikaks ajaks. Tema voolijoon on tundlik ja mitmekesine, vaba vähimastki robustsusest, meenutades otsivat pliiatsijoonistust ja olles üldmuljelt ennekõike küpsetooniline, maaliline ja akvarellilikult läbipaistev. Aga Aino Lehis pole kinni olnud ainult kaanekujunduste juures. Niisama vabalt lenneldes on sündinud ka suured ja jõulised segatehnikas dekoratiivsed nahast kotid ja väiksemad, üllatava kujundikeelega pildid, kus näiteks saarte rahvariiete valgest voldiktanust on välja kasvanud hoopis neegrinäoline pruun poiss punase kuu taustal. Viimasena tehtud töö on valminud selle aasta alguses näitusele Paikkond Estonia Talveaias. Oma erksuselt ei jää see sugugi maha varasemate aastate loomingust. Aga üllatusi on muidki, nagu näiteks nahast pildiraamid vanadele perekonnafotodele kunagiselt näituselt Pilt ja raam või rippuva püksinööbiga väärika materjali tõsidust eirav tasku näituselt Tühi kott.

Aino Lehis on öelnud, et naha juures on teda kõige rohkem huvitanud võimaluste proovimine. Omal ajal sai palju suusatamas käidud ja samal ajal, mäest alla lastes, vihisesid ka head mõtted peast läbi, mõni eriti tore aga jäi pidama ja kasvas hiljem kunstitööks. Nahatöid komponeerides ja hiljem materjalis teostades on olnud sageli tunne, „nagu keegi lükkaks sind kõrvalt“.  Kõrvalt tulnud ja endaomaseks mõeldud ja töödeldud idee teokssaamine ongi üks suurimaid mõnusid Aino Lehise nahakunstis.

Maarja Undusk
Artikkel ilmus ajalehes "Sirp" 05.09.2008.








Fotod: Tiia Eikholm
< tagasi