LEMBELAEGAS KUI ARMASTUSE ASI


Keilas paiknev Harjumaa Muuseum omab eesti nahakunsti eksponeerijana juba mõningaid traditsioone. Mõni aeg tagasi avas Eesti Nahakunstnike Liit muuseumi avaras ja valgusküllases saalis taas oma järjekordse näituse pealkirja all "Lembelaegas". Tulnud Tallinnast Adamson-Ericu Muuseumist läheb näitus Keilast edasi Vilniusesse.

Ekspositsioon "Lembelaegas" on püüe taaselustada üht vana, kuid tänaseks unustatud nahakunsti teemat. Lembelaegasteks nimetatakse gruppi 14.-15. sajandil loodud ja eritellimusel valmistatud nahklaekaid, millesse rüütlid pakkisid oma armastatud daamidele tehtavaid kalleid kingitusi. Väärikas sisu nõudis väärikat pakendit. Kunstiajaloos on sellised laekad äratanud tähelepanu lembe- ja armastusteema otsekohese ja selge arendusega. Nende laegaste kujundus on tulvil armusümboleid ja lausa frivoolseid armumängu stseene. Lembelaegaste traditsioon hääbus koos rüütlikultuuri taandumisega.

Kuid laegas, karp, kast, selle funktsionaalne ja esteetiline lahendus on olnud läbi aegade nahakunsti üks olulisemaid teemasid. Saanud innustust oma eriala ajaloost, püüdsid eesti nahakunstnikud koos läti ja leedu kolleegidega taaselustada vana traditsiooni ning tuua armastuse ja sõpruse teema kaasaegsesse kunsti karbi kaudu, et toonitada nende tunnete järjepidevust ja igikestvust. Selles suhtes on lembelaegaste väljapanek meie kaasaegses karmitoonilises kunstipildis lausa erandlik nähtus.

Näituse üldilme on mitmekesine ja rikas nii teemade asetuselt kui ka nende lahenduselt. Pilt tunnete skaala esitusest on seinast seina. Esitades heledad ja kutsuvalt pehmed, hästipargitud oinakotid, on Kristina Rajando kõige otsesemalt, mõneti isegi irooniliselt viidanud armastuse seksuaalsusele. Mõnusa huumoriga läheneb teemale ka Mall Mets, maalides ovaalsele karbile koketse jänese, mille kujutis keskaja kunstis sümboliseeris sigivust ja viljakust. Muna kui valmis raku motiiv kordub näituse mitmetes töödes. Maarja Unduski kuldne muna on särav viide armastusele, mis viib uue elu sünnile.

Lembe ja sõpruse teemale on antud ka päris trotslikke lahendusi. Luise-Laura Vatseli ažuurset idamaist armukambrit meenutava laeka sulgeb roosikestega kaunistatud kaas. Karbi sisemuses ehmatab vaatajat aga teravate metallorade mets. Funktsionaalselt sõrmusehoidjad, emotsionaalselt päris sarkastiline sõnum armutundele.

Lembelaegaste näitus pakub kunstnikele ebatavaliselt palju võimalusi uudsete laekavormide loomiseks. On ovaalseid, neljakandilisi, ümmargusi, südame- ja lilleõiekujulisi karpe. On õunte- ja huulte-, isegi klaveri- ja majakujulisi karpe. Mõned kunstnikud on üles ehitanud terved armutornid, kuid esitatakse ka rahvakunstist tuntud vakku ja päris tavalisi kohvreid. Palju on ka üksteise sisse peidetud laekaid, kus kunstniku sõnum avaneb alles karbikomplekti sügavuses. Selline töö on kahtlemata nõudnud loojatelt häid tehnilisi oskusi. Ma isegi ei ole varasematel nahakunsti väljapanekutel kohanud nii uudseid vormiloomise eksperimente.

Vaataja peab sageli suunama oma pilgu ka laeka sisemusse peidetud sõnumisse. Tiina Piisang täidab seest kullatud laeka suurejooneliste punaste roosidega. See on ju armusõnumi kirglik väljendus. Seevastu Evelyn Toomistu šokolaaditahvlit meenutava karbi põhjas on kuldne foto kaunist vanapaarist. Ilus ja magus mälestus.

Näitus demonstreerib tervikuna väga rikast pilti nahakunsti mitmekesiste tehniliste võtete arsenalist. Näeme suurejoonelist klassikalist nahavooli, meisterlikku maalingut, intarsiatehnikat, naha kõrvutamist teiste materjalidega, huvitavaid faktuurikäsitlusi, ažuurset lõiget jne. Ninapidi tasub sisse vaadata Tiiu Vijari väikesesse südamekujulisse karbikesse. See on nahaintarsia tõeline pärl, unikaalne teos tehnilises eksaktsuses ja omapäras.

Eesti nahameistrite kõrval esinevad läti ja leedu kunstnikud. Nendegi töödes leidub eredaid mõtteid, ka viiteid oma ajaloolistele traditsioonidele, kuid tervikuna lülituvad meie naabrite tööd väga loogiliselt eesti koolkonna üldpilti. Sedavõrd tugev on koolitus, mida need meistrid omal ajal Eestis õppides on saanud. See on vaid kinnitamas meie rahvusliku nahakunsti elujõudu ja vitaalsust. Julgen isegi unistada, et eesti nahakunstnikud leiavad taas mõne huvitava näituse teema ning koondavad selle ümber juba laiema rahvusvahelise seltskonna. Meil on selliseks ettevõtmiseks kindlasti potentsiaali. Eesti köitekunstis on ju selle praktikani edukalt jõutud.

Inge Teder
< tagasi