KÖITEKUNSTINÄITUS "KALEVIPOEG"
1. - 28. veebruar 2011 Tallinna Keskraamatukogus





















   



"Kalevipoja" saamisloost

19. sajandi alguse rahvusliku liikumise tõusulainel leidsid rahvavalgustajad, et Eesti maarahva rahvuslikku eneseteadvust aitaks turgutada teiste rahvastega võrdväärne kangelaseepos. 1839 tegi Friedrich Robert Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsis ettekande Kalevipoja-muistenditest. Rahvasuust pärinevad proosavormis hiiumuistendid pidid saama kangelasloo peamiseks aineks. Faehlmanni töö jäi pooleli suure töökoormuse ja kehva tervise tõttu.
Pärast Faehlmanni surma 1850. a jätkas tema tööd Virumaalt pärit ja Tartu Ülikoolis õppinud Võru linnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes oli rahvaluule, sh regivärsi hea tundja. Kreutzwald kogus lisamaterjali ja asus “Kalevi­poja” lugusid esialgu proosavormis kirja panema. Pärast soomlaste “Kalevala” saksakeelse tõlkega tutvumist otsustas ta aga regivärsilise vormi kasuks.
“Kalevipoja” algredaktsioon valmis 1853 aga ei pääsenud tsensuuritakistuste tõttu trükki. Põhjalikult ümbertöötatuna ilmus teos annete kaupa Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes 1857-61 (koos saksakeelse tõlkega) ja mõne väikese lühendusega lõplikus redaktsioonis rahvaväljaandena  Soomes Kuopios 1862. aastal. 1000 eksemplaris trükitud eepos levis esialgu tagasihoidlikult. Eepose populaarsus kasvas rahvusliku liikumise hoogustudes. Järgnesid mitmed kordustrükid, lühendatud väljaanded ja ümberjutustused.

   
< tagasi