NAHAKUNSTNIKE RELIIKVIAD KINDLALT HOIUL
Autor: Kaire Tali

Eesti Ekspress
01.05.2009



Nahakunstnike Liidu aastanäitus “Relikviaar” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, kestab 17. maini.

Nahakunstnikud on teema kallale asunud laialt, uurides, mida tänapäeva maailmas edasi kandmise vääriliseks peetakse. Reliikvia võib olla seotud eri religioonidega või sügavalt isiklike emotsioonidega. Relikviaar kui püha eseme säilitamise koht ei tähenda täna tingimata mingit konkreetset mahutit, kus midagi hoida. Pühad võivad olla ka mõtted ja teod või hoopis mälestused. Isegi tunded ja saladused... Iga kunstnik esindab oma tööga vahetut suhet kõikvõimalikesse väärtustesse ning kui vaevuda süvenema, paotuvad siin paljud erinevad maailmad. On  palju isiklikku, tunnetuslikku ja salapärast. Selle näituse jaoks on vaja aega, õigemini tuleks see siin olles hoopis unustada. Sest iga töö on oma erilisuses veetlev, kõiki on huvitav silmitseda ja mõtestada.


Nahast vabad

Mitmed autorid on seekord nahast kui põhimaterjalist hoopis loobunud. Seetõttu on nad vabad klassikalistest tehnoloogilistest töövõtetest ning tulemusedki on vastavad. On see olnud taotlus või juhus, pole tähtis. Need tööd on värsked, teistsugused. ­Maarja Unduski “Vahitorn” on selle näituse üks positiivsemaid objekte, materjalideks tuules parkunud puit ja klaas. Jane Rannametsa maa ja taeva vahel hõljuva “J+R origami” salajutud on kirjutatud linakiust valmistatud paberile.

Aleksandra Ehte “Ühiskond ja inimene” on tehtud silikoonklaasist ja vaigukipsist. Rene Haljasmäe eelkõige siiski hinge kriipiv “Noot” koosneb aprillimöllu jäädvustanud fotoseeriast ja lainepapist volditud karpidesse pakitud aknaid lõhkunud kividest.

Reda Marksi “Saalomoni ülemlaul” on vormistatud ülipidulikult tumepunase sameti ja metalliga. Katrin Dreiling on “10 käsku” kirjutanud värvilisele paberile ja köitnud puidust kaante vahele. Sirje Kriisa dekoratiivselt ekspressiivse “Eit,kes teadis ussisõnu” materjalideks on 150 aastat vana Jämaja (Saaremaa) naiste seelik, papp, lederiin, puitmask, plisseeritud lambivari, vasest pross, punane ja must akrüülvärv, metall, vasktraat.


Tehniliselt professionaalne ­teostus toetab eriala arengut, see on tarbekuns­ti olemus.

Nahakunstnikud armastavad peale klassikaliste taim- ja kroomparknahkade ka vaheldust: pärgament, veluur-, kala-, rai-, lamba- ja kitsenahk ning mõnedki karusnahaliigid tekitavad mitmetes töödes peeneid ­finesse. Lihvides ja täiustades klassikalisi töövõt­teid läbi oma loomingu, jõuab ­kunstnik lõpuks paratamatult autoritehnikani. Elo Järv troonib ka sellel näitusel sõltu­matu nahataltsutajana. Mis ­kummaline oskus – tekitada vormi, värvi ja dekoori abil sedavõrd mõjuvaid objekte, et neid on peaaegu võimatu üheselt tabada. Emotsioone ja müstikat oskab ta nahka vormida  veetleva kergusega. 

“Lahtimurtud relikviaar mõnede Püha Letheriuse säilmetega” (paber, puiduliim, nahk, vilt) mõjub kui lavastatud pühadusteotus ja on oma teatraalsuses võluv. “Hinge ruum (relik­viaar vanaisa Martin Järve 1853–1919 akvarellipintslile)” (paber, puiduliim, nahk, kalanahk, Katre panga kivistised, liblikatiivad pakkimiskile vahel, vahakärg, pintsel) on hoopis isiklikuma auraga ümbritsetud. Kolmas töö “Maamuna sees on mitu võimalikku maakera” (paber, puiduliim, nahk, nahasärfimisjäätmed, traat) on om amoodi, muna kui sümbol domineerib peidetud sõnumi üle.

Sellel näitusel on palju üllatavat, mitut usku kunstnikke, kindlakäelisi vormikatsetusi, tavatuid materjale ja mitmesuguseid tehnikaid. Paljud tööd jäävad hästi meelde, nii sõnumi kui teostuse poolest. Kertu Ratasepp pakub kuulata kõnelevat teost “Mille nimel võidelda”. Kaia Lukats hoiab ja kaitseb suurepärastes köitevormides “Reliikvia I, II” oma päikeselisi lapsepõlvemälestusi. Luule Maar on oma töösse vorminud äratava mõttetera “Memento vivere” – ära unusta elada. Piret Männa otsib peidetud väärtusi. “Tiibeti kolleegi talletatud mõtted ja teod” on ükskõiksete pilkude eest igatahes kaitstud. Marina Barinova “Varamu popikoonidele” lahterdab hetke- ja püsiväärtusi.


Koosta oma kollektsioon – tahad, võta uued staarid asemele, tahad, jumalda igavesi iidoleid.

Poeesia ja naiselikkuse on Tiina Piisang ühendanud ­anonüümsetesse saabastesse. “Sinu jäetud jäljed” I, II mõjub kummaliselt ja meelitab samastuma, me ju tõepoolest kõnnime vahel mööda teiste elusid. Ivi Laas on oma salamaailma köitnud tillukeseks taskuraamatuks “Saladused”, turvalise tabalukuga suletud.

Näitusel osaleb ka Läti ja Leedu kunstnikke, mis on loomulik, sest nad on nahkehistöö eriala õppinud siin, Tallinna Kunstiakadeemias. Et eriala on nii paikkondlik, annab sellise suhte hoidmine kunstnikele rohkem esinemisvõimalusi ja  muudab üldpildi värvilisemaks.


Preemiad

Nahakunstnike Liit tunnustas selle näituse kolme autorit aga võrdsete preemiatega.

Tiiu Vijari “Kelle jaoks kadunud, kelle jaoks alles” (kroomnahk, nahknöör, fooliumtrükk, mosaiik, reljeef) lummab perfektse tehnilise teostuse, materjali ilu ja omaduste oskusliku esiletoomisega. Karp, mis on väga lihtsa vormiga, kuid tabamatult kaunilt ja oskuslikult kujundatud. Paokil kaas lausa ahvatleb pingutama, et sügavamalt midagi peidusolevat ja nähtamatut tabada... samas, kui silm ei suuda haarata isegi nähtavat, sest pinnadekoor ja üldmulje on sedavõrd müstiline.

Marje Taska “Relikviaar” I–III (leib, juuksed, muld, vana sohvanahk nõukogudeaegsest asutusest, kuusepuu, okastraat, pleksiklaas, segatehnika) sai tunnustatud idee sügavuse ja mõjuvuse eest. Askeetlik kolmikteos on selle näituse kõige sügavama kurbusenoodiga töö. Pühendatud vanaisadele ja kõigile neile, kes hukkusid Siberi sunnitöölaagrites. Teema, mida isikliku kogemusena on väga keeruline teistele vahendada, samas siiski empaatiat ning soojust kiirgav.

Helle Kõomägi “Punane saabas Amandus Adamsoni Kristuse kujule Tartu Pauluse kirikus” (nahk, kips, koopia Tõnis Paberit) eristub näituse üldpildist humoorika ja selge idee poolest.

Mae Kivilo näitusekujundus on omaette saavutus. Kivises võlvsaalis valitseb pidulik ja tõsine, natuke sakraalne meeleolu. Kuigi enamik teoseid on rohkem silma- kui kehamõõtu, räägib iga kunstnik oma töö kaudu mõnda lugu. Tõid on palju ja ekspositsioon emotsioonidest tihe – kõige selle tasakaalustamine on olnud tõsine töö. Mae valdab mänglevalt nii ruumi kui valgust.

Läbikumavad tööd ja täpselt sihitud valgustriibud jaotuvad paraja pingega mööda saali. Pikad poodiumid liigendavad ruumi korrapäraselt ning okstest moodustuvad võserikud mõjuvad näitust ühtlustades väga v eenvalt. Pealegi on puu kasvamise sümbol, vitsad aga pesamaterjal. Küllap sellest ka kevadine rahutus hinges, mine tea, äkki need oksad lähevadki varsti lehte?