TIHE PÄEV EI LASKNUS SEANAHKA VEDADA


Suurem jagu Eesti nahakunstnikest on naised, kuigi nahka vedada nõuab mehelikku jõudu. Ja seanahka vedada kunstnikud ei armasta, selgus laupäeval Albus.

Albu kunstisuvede järjekordne õpikoda "Päev nahavedamist" oli sedapuhku nahakunstnike vedada.
Eesti nahakunstnike liit koondab ligi 60 nahakunstnikku, selgitab liidu juht Pille Kivihall. Eesti tarbekunst on juba kord selline naiselik. "Kuigi igal kunstiakadeemia kursusel on ka mõni noormees," ültleb ta.
Näiteks Henri Laks, kes on rohkem tuntud laulja ja luuletajana. "Kuidas keegi suudab omal alal püsima jääda," märgib Kivihall.

Nahakunstnikku tunned tugevast terekaest

Kivihall ütleb, et tavapäraselt oli see ikka meestetöö, sest nahavoolimiseks peab olema väga tugev. "Suuremaid raamatuid tehes tunned, et see nõuab füüsilist jõudu," ütleb ta. Nii mõnigi mees on talle terekätt andes imestanud - nii tugev käsi!
Nahatööd jagunevad galanteriitoodeteks (kotid, kindad, jalanõud) ja lihtsalt ilusateks asjadeks, nagu näiteks raamatukujundamine.
"Aga Eestis toimib süntees. Näiteks raamatuköide mõjutab ka kotitegemist ja vastupidi," selgitab ta. "Nahakunst meil näeb teistmoodi välja kui mujal maailmas."
"Mujal nahakunstnikke kõrgkoolides ei õpetata. Meil saab õppida nii Tartu kõrgemas kunstikoolis kui ka kunstiakadeemias," täpsustab ta.
Sellega selgitab Kivihall ka meie nahakunsti kõrget taset. Näiteks viimasel Itaalias olnud rahvusvahelisel näitusel "Päikeselaul" hinnati eestlaste töid kõrgelt. Nüüd on osa Itaalias käinud raamatuköiteid vaadata ka Albus.
Albu mõisa juures avasid õppejõud, kunstnikud ja tudengid oma kirju õpikoja heameelega. "Albu mõisa tegevus hoiabki teadmist sellistest väärtustest, mis meil olemas on," tunnustab Kivihall. Ja lubab tulla teinegi kord.
See oli nüüd teooria, edasi tuleb praktika, sest kutselised nahavedajad ja õpipoisid sätivad lageda taeva all laiali oma värvilised nahakastid ja senitundmatud masinad. Või ehk siiski tuntud? Võtame näiteks täiesti tavalise veidi roostetanud elektripliidi. Kui selle tulisele rauale panna juba valmislõigatud nahast õielehed, tõmbab pliidi kuumus nende ääred ilusasti kumeraks ja lõpuks saab kokku liimida tõelise nahkroosi.
Pole õige, et poisse pole. Albu kandi poisid mässavad väikeste karpide kallal. Õpetab asja diplomini jõudnud nahakunstnik Eve Hintsov.
Mark Ubaleht, Jüri-Kaarel Kabel ja Imre Liivak armastavad värve. Karbi katteks kohe igast värvist üks siil. "Mis nahka venitate?" pärin. "Kalanahka."
"No mis te lobisete," vastan pehmeid värvilisi nahasiile katsudes. "See on koha nahk," kinnitab Pille Kivihall. Tuleb uskuda.
Kõrvallaual käib tema käe all peen ja kallis töö. Kes tahab, saab oma kaevõrule või kaelakotile kuldsed nimetähed trükkida. "See on puhas kuld," sõnab Kivihall.
Albu tüdruk Avely Sammelselg on valmis saanud sinise kalanahaga kaetud käevõru ja õpib sellele nüüd oma nimetähti kuldama.
Ka tähepressimise riist vajab jõudu, tublisti kuumust ja peab hoidma, et näppe ei kõrvetaks.

Hing nõuab iluasju

Kolmanda laua ääres punutakse nööre, paelu, kotisangu, vöösid, käevõrusid ja meisterdatakse kõrvarõngaid. Laud on täis siniseid, roosasid, kuldseid ja kollaseid naharibasid. Punumatagi ilusad. Õpetab Jane Rannamets. Kas ka tudeng? Selgub, et hoopis meister, juba 20 aastat töötanud. Teda võib kohata Tallinnas Katariina käigu nahakojas.
"Pange pael üle pea kukla taha ja siis tõmmake, nii on kätes rohkem jõudu," õpetab ta, kuidas nahast nööri pikemaks, peenemaks ja ühtlasemaks teha.
Paela võib toonitada veel riidevärvise vatiga tupsutades või vahatada. Selleks sobib hästi ka värvitu mesilasvaha sisaldav kingakreem.
Rannamets selgitab, et nahakunstnikud seanahka ei veagi (loe - oma töös ei kasuta). Prosta värk, tuim tükk, millest ilusat asja ei saa.
Nahad liigituvad tegelikult parkimisviisi järgi: taimparknahku pargitakse taimsete vahendite, kroomnahka jälle kroomsooladega. "Kõige parem on taimparkloomanahk," teab Rannamets omast käest.
Meistri käest on hea küsida, milline on nahaturul minev kaup. Selgub, et ühest vastust sellele polegi. Maitsed on erinevad.
"Kord tegi mu töökaaslane lihtsalt ilu pärast riiulile nahast sibulaid ja kurke. Ostja küsis kohe, mis sellega teha annab," sõnab ta.
Kaubaks lähevad praktilised asjad. "Aga vahel tahaks ka hingeiluks midagi," ütleb ta. "Meie otsime nippe, kuidas midagi teistmoodi teha. Endal peab ka huvitav olema."
Jüri-Kaarel Kabel on oma karbi valmis saanud ja tahaks nüüd paela punuda. "Teen emale kingituse. Aga kui tal juba on, siis õele. Aga kui tema tegi endale ise, siis teisele õele," alustab ta ootusärevalt.
Paela põimitakse nelja naharibaga. Kõige ülemine tagant poolt kahe paela vahelt läbi, eest üle ja pöidla alla kinni. Jälle see riba, mis ripub kõige üleval, tagant teisele poole kahe riba vahelt läbi eest üle ja pöidla alla kinni.
Uh, ei saa aru, jälle läks sassi! Aga lõpuks sai Jüri-Kaarlil suurte tädide abiga valmis seegi vöö. Sel päeval seanahka ei veetud.

Arnika Tegelmann
< tagasi