NAHAKUNST ON EESTIS JÄTKUVALT KÕRGEL TASEMEL

Keilas, rohelusse uppuva Harjumaa Muuseumi nägusas uues näitusesaalis on veel 6. juunini avatud näitus pealkirjaga "1+21".

See ei ole numbrisümboolikast või kaardimängust jutustav ekspositsioon. Nii nimetas grupp eesti nahakunstnikke oma väljapanekut, et esitada sellel väike ülevaade eesti nahakunsti old grand lady Silvi Kalda ja tema juhendamisel aastatel 1970-1993 lõpetanud 21 õpilase töödest.

Kokku tuli rahvusvaheline seltskond. Eestlaste kõrval esinevad lätlased, leedulased, venelane. Nii mitmekesine oli ülalmärgitud aastatel eesti nahakunsti õppetooli rahvuslik koosseis. Siit saadud eriala professionaalseid teadmisi arendati oma maa koolkonnas edasi.

"1+21" on kaasaja kunsti näitus. Vaid juhul, kui kunagine lõpetaja on siirdunud mõnele teisele alale, või on hoopis meie seast lahkunud, on ekspositsioonis esitatud tema diplomitöö. Huvipakkuv on seegi, et näitus annab võimaluse jälgida Silvi Kalda kui õpetaja arengudünaamikat oma ajas ja selle probleemides.

Keila näitusel on muidugi aukohal sellel aastal suurt juubelit tähistava Silvi Kalda looming, tema eksperimentidelt julged köited, köiteobjektid, kompositsioonid.
Vaatamata esinejate ealistele erinevustele on ekspositsioon aga väga terviklik. Nii imetlen ma Silvi Kalda varasema õpilase Tiiu Vijari väga meisterlikke ja vaimukaid väikesi seinapilte kõrvuti maestro noorima õpilase Ulla Toropi kunstiliselt lahenduselt leidlike töödega, nagu ka Tiia Eikholmi dos a'dos stiilis köitega ning tema kompositsioonidega. Žanna Žuraveli teosed on mulle alati oma ekspressiivsete skulpturaalsete lahendustega veidi ehmatavalt mõjunud, kuid ei saa eitada nende lausa bütsantsilikku mõjukust ja selliselt on nad kinnitamas eesti nahakunsti koolkonnale omast loomingulist mitmekülgsust. Seda tõestab ka kogu ülejäänud ekspositsioon ning siit kasvabki välja eesti nahakunsti elujõud.

Keilas eksponeeritud nahakunsti näitus demonstreerib elavalt ja dünaamiliselt nahakunstis peituvaid potentsiaale ja mitmekülgseid võimalusi osalemiseks tänaste kunstiprobleemide lahendamisel. Silvi Kalda ja tema õpilased on sellesse protsessi aktiivselt lülitunud ning paljudest nendest on saanud eesti nahakunsti juhtivad jõud. Nimetaksime ülalmärgitute kõrval selliseid meistreid nagu Tiiu Mäger, Külli Grünbach-Sein, Pille Kivihall, Liia Saluvee. Ning ilmselt etendavad sellist rolli oma kodumaal ka leedulannad Lolita Tarbunaite-Kreivaitiene ja Aušra Vaitekunaite. Eestis oma nahakunstniku koolituse saanud leedulanna Monika Jakobsen töötab praegu edukalt Norras.

Tänu koolist saadud tugevatele professionaalsetele teadmistele on nad enamikus suutnud oma loominguga - köidete, kunstnikuraamatutega, köiteobjektidega ja installatsioonidega lülituda ka kaasaja rahvusvahelisse naha- ja köitekunsti ellu ning sealgi jõudnud tähelepanu äratada ja oma elujõulisust tõestada.

Näitus "1+21" esindab vaid üht osa Eestis, Lätis, Leedus töötavate nahakunstnike loomingut. Kuid ka selliselt on väljapanek kinnitamas tõsiasja, et kaksteist aastat tagasi koos Eesti Vabariigi taasloomisega toimunud suurtest organisatoorsetest ja loomingulistest muutustest on suudetud end taas koguda arvestatavaks loominguliseks üksuseks ning eesti kuulsal nahakunstil ja selle headel traditsioonidel ei ole siiski karta väljasuremist. Seepärast on respekteeriv nahakunstnike soov käesoleva ekspositsiooniga tähistada eesti nahakunsti süstemaatilisele õpetamisele alusepaneku 90. aastapäeva Eesti Kunstiakadeemias. 1914. aastal hakati seda eriala õpetama tollases Tallinna Kunsttööstuskoolis ning tagasihoidlikust käsitööst sai aastate jooksul eesti tarbekunsti juhtala, mis kogus au ja kuulsust kogu eesti kultuurile.

Inge Teder
"Lääne-Harju Ekspress", 5. juuni 2004

< tagasi